Leetrid vallutavad taas maailma?! Leetrid on väga kõrge nakkusohtlikkusega ja kliiniliselt sageli raskelt kulgev viirushaigus. Leetrihaige võib köhimise järgselt ruumis lahkuda ning sinna tunde hiljem sisenenud vaktsineerimata inimene võib õhus ringlevate viirusosakeste sisse hingamisel haigestuda sellesse ohtlikku nakkushaigusesse. Leetriviirus on kuus korda nakkavam kui gripiviirus, lähikontakti korral nakatub sellega 98 inimest 100-st. Seda muidugi juhul, kui tegemist on vaktsineerimata inimestega.
Leetritesse haigestumine on Euroopas kahe viimase aasta jooksul mitu korda kasvanud: sellesse ülinakkavasse viirushaigusesse suri möödunud aastal 72 inimest. Ukrainas registreeriti perioodil 2017 juuli algusest 2018 juuni lõpuni enam kui 23 000, Serbias ligi 5000 ja Prantsusmaal enam kui 2500 leetrijuhtu. Epideemiline on selle nakkushaiguse levik ka Itaalias ja Kreekas. Eestis nakatus 2018. aastal leetritesse kümme inimest, neist kaks Harjumaal ning kaheksa Saaremaal. Kolm leetrite vastu vaktsineerimata inimest said viirusnakkuse Tais ja Bangladeshis reisil olles. Haiguse levik suudeti Eestis peatada ainult tänu haigetega kontaktis olnud isikute vaktsineerimisele. 2019 aastal on kahe kuu jooksul Eestis registreeritud juba 11 leetrite haigusjuhtu.

Miks nii ohtlik?
Leetrite esmasteks haigusnähtudeks on palaviku tõus, halb enesetunne, köha, nohu, silma sidekesta põletik ja valgusekartus. Mõne päeva pärast ilmub nahale iseloomulik lööve, mis algab kõrvade tagant ning levib edasi näole ja kaelale ning hiljem ülejäänud kehale. Leetritesse haigestunu on nakkusohtlik 4–5 päeva enne ja kuni 5 päeva pärast lööbe teket. Haiguse peiteaeg on kuni 21 päeva. Haigusel spetsiifilist ravi ei ole, leevendatakse vaid sümptomeid. Leetrid on ohtlik haigus eelkõige seetõttu, et ühel leetrihaigel viiest arenevad välja tõsised tüsistused (nt kopsu-, kõrva- ja ajupõletik), mis võivad lõppeda surmaga.

Kuidas haigestumist vältida? Kõige tõhusam viis kaitsta ennast ja oma pereliikmeid leetritesse haigestumise vastu on õigeaegne laste vaktsineerimine.

Leetritevastase vaktsineerimisega alustati Eestis 1967-aastal. Alates 1994. aastast võeti kasutusele leetrite-mumpsi-punetiste liitvaktsiin (MMR), millega algul vaktsineeriti ainult aastaseid lapsi. Alates 1997. aastast manustatakse vaktsiini teine annus 13-aastastele lastele. Laste vaktsineerimine on tasuta.

Täiskasvanutel (kellel sünniaasta kuni 1980), kes ei ole leetreid kas põdenud või pole nende vastu vaktsineeritud (või ei oma enda seisundi kohta infot),  soovitab terviseamet end vaktsineerida kahe MMR-vaktsiinidoosiga. Kahe vaktsineerimise vaheline aeg peaks olema vähemalt üks kuu.

Peale 1992. aastat sündinud isikud on vaktsiiniga haiguse eest kaitstud juhul, kui nad on riikliku kava alusel vaktsineeritud.

Samuti peaksid end uuesti vaktsineerima need täiskasvanud, kes on vaktsineeritud kas ühe doosiga või kelle kahe doosiga vaktsineerimine jäi aastatesse 1980 – 1992.

Kui inimene ei ole teadlik, kas ta on leetreid põdenud või vaktsineeritud, on võimalik immuunsuse olemasolu tõestada IgG antikehade määramisega vereproovist.  Paraku peab inimene selle vereproovi eest ise maksma.

Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse. Leetreid põdenud emade sündinud imikud omavad immuunkaitset 6-9 kuud (seni kuni emalt saadud kaitsvad antikehad ringlevad imiku veres).

MMR vaktsiin on vastunäidustatud raseduse ning tõsise immuunpuudulikkuse korral. Oluline on vältida rasestumist kolme kuu jooksul pärast vaktsineerimist.

Kui peres on isikuid, keda ei tohi/või ei ole veel vaktsineeritud leetrite vastu (alla aastased lapsed, immuunpuudulikkusega isikud (nt keemiaravi saajad, HIV-positiivsed) või rasedad), oleks teistel, tervetel pereliikmetel mõistlik kindlasti lasta end ära vaktsineerida, vähendamaks haigestumise ohtu oma lähedastele inimestele. 

Leetrivaktsiin on ometi olemas ja ka kasutusel, kuid miks seisame vaatamata sellele silmitsi leetrinakkuse ohuga? Viimastel aastatel on Eestis aga ka mujal maailmas taas jõudu kogunud vaktsineerimisvastane liikumine, mille tulemusel üha paljud lapsevanemad on hakkanud keelduma oma laste/enda vakstineerimisest.
Kui vaktsineerimiste arv peaks jätkama langustrendi, siis ohustavad eestimaalasi uuesti mitmed tõsised nakkushaigused, mida vaktsiinidega on võimalik vältida. Samuti on avatud piiride ning reisimise tingimustes olemas ka risk nakkushaiguste sissetoomiseks piiri tagant. Leetritesse haigestuda ja seda haigust edasi kanda võivad ka need inimesed, kes olid vaktsineeritud aastatel 1980 – 1992. Sellel ajavahemikul kasutati Venemaalt toodud leetrivaktsiini, mille kvaliteet oli ebastabiilne ning ei pruukinud anda piisavalt head kaitset. Seetõttu oleks soovitav nendel aastatel vaktsiini saanutel lasta end revaktsineerida MMR vaktsiini 1 annusega.

Vaktsiinvälditavad haigused (nagu seda on leetrid) ei levi kogukondades ja populatsioonides, mille enamus liikmetest on vaktsineeritud ning seeläbi omab kaitset teatud nakkushaiguste vastu. Seda nimetatakse ka karjaimmuunsuseks (vt joonist). Kui aga kogukonnas kasvab vaktsineerimata ja nakkustekitaja vastu immuunsust mitte omavate inimeste arv, siis on võimalik nende haigestumine ja haiguse levitamine vaktsineerimata inimeste vahel. See on üks olulisemaid põhjuseid, miks vaktsiinvälditavate nakkushaiguste levik näitab viimastel aastatel kasvutrendi.

Allikas: https://www.vaktsineeri.ee/haigused-ja-vaktsiinid/haigused/leetrid, Terviseamet.