Gripp on hingamisteede viiruslik nakkushaigus, mis levib hooajaliste puhangutena kogu maailmas. Grippi haigestub igal aastal hinnanguliselt 5–10% täiskasvanutest ja 20–30% lastest. Gripp võib kulgeda erineva raskusastmega, tüsistuste tekke risk on suurem lastel, rasedatel ning 65-aastastel ja vanematel inimestel, samuti krooniliste haiguste (kopsuhaigused, kopsupaisuga kulgevad südamehaigused,  neeruhaigused, immuunpuudulikkus) esinemise korral.

Raskekujulist grippi põeb igal aasta ligikaudu 3–5 miljonit inimest üle maailma ja neist sureb hinnanguliselt 250 000 – 500 000 inimest. Enamik gripist tingitud surmajuhtumitest esinevad 65-aastaste ja vanemate hulgas.

Tervise ja heaolu infosüsteemide keskuse täpsustatud andmetel on 2017/2018 a hooaja algusest Eestis gripi tõttu hospitaliseeritud 1837 patsienti. Üle 75% hospitaliseerimist vajanud patsientidest olid täiskasvanud ja vanemaealised. Gripihooaja algusest on gripi tõttu intensiivravi vajanud 208 inimest. Registreeritud on 93 gripist tingitud surmajuhtu, surnute mediaanvanuseks on 81 eluaastat. Haiglaravi kestvus oli keskmiselt 7,5 päeva (1-37päevani).

Hooajaline gripp on levinud üle maailma ning haigestumine suureneb nii põhja- kui ka lõunapoolkeral talvel. Seda on seostatud eelkõige absoluutse õhuniiskuse muutustega – madalam õhuniiskus talvel soodustab gripiviiruse ellujäämist ja levikut.

Tuntakse A-, B- ja C- gripiviirust ning vastavalt ka A-, B- ja C-grippi. C-gripiviirus on harva esinev ning seetõttu ei ole sellel gripi epidemioloogias olulist rolli. B-gripiviirust iseloomustab suhteliselt paikne levik – see ei põhjusta laialdasi gripiepideemiaid. Nii epidemioloogiliselt kui ka kliiniliselt on kõige ohtlikum A-gripiviirus. A-gripiviirus on põhjustanud ridamisi ülemaailmseid „gripikatastroofe” ehk pandeemiaid. A-gripiviiruseid eristatakse üksteisest viiruse pinnavalkude hemaglutiniini (H) ja neuraminidaasi (N) alusel. Kokku eristatakse 16 erinevat hemaglutiniini ja 9 neuraminidaasi. Igal aastal ringlevad pisut erinevad gripi vormid, seda arvestatakse ka gripivaktsiinide tootmisel. Kui muutused on suuremad, on oht gripi eriti laialdaseks levikuks, sest sel juhul puudub inimestel immuunsus uue gripi vormi suhtes täielikult.

Viirus levib tavaliselt aevastamisel või köhimisel, samuti viirusega saastunud käte vahendusel.  Gripiviirused põhjustavad ülemiste hingamisteede infektsiooni. Gripi sümptomiteks on palavik, kuiv köha või nohu ning üldnähud – halb enesetunne, peavalu, liigese ja lihasevalu või iiveldus. Ülemiste hingamisteede nakkushaigusi põhjustavad ka teised, peamiselt viiruslikud tekitajad, mille eristamine gripist on võimatu ilma nukleiinhapete amplifikatsioonil põhineva diagnostikata. Selliseid haigusi nimetatakse gripitaolisteks haigusteks.

Grippi nakatuvad kõige sagedamini lapsed, kuid haigus kulgeb raskemalt eakatel (alates 65. eluaastast) ja kroonilisi haigusi põdevatel isikutel. Kõige sagedamaks gripi tüsistuseks on kopsupõletik, mille sümptomiteks on  kõrge palavik, õhupuudus, sageli köha. Esineb ka teisi gripi komplikatsioone, mis puudutavad eelkõige lihaseid ja kesknärvisüsteemi, samuti südant.

Lastel on gripi tüsistusena kirjeldatud ka lihasepõletikku, mille sümptomiteks on tugev lihasvalu (kõige
sagedamini jalgades), raskematel juhtudel võib märgata turset. Kesknärvisüsteemi tüsistusteks peetakse ajuinsulti, aju- ning ajukelmete põletikku (entsefaliiti, aseptilist meningiiti) ja Guillain-Barré sündroomi, kuigi etioloogiline seos nende haiguste ja gripi vahel pole tõestatud. Südameveresoonkonna  komplikatsioonideks peetakse isheemilist südamehaigust (ka müokardiinfarkti, akuutset koronaarhaigust), südamelihase põletikku (müokardiiti) ja perikardiiti.

Grippi haigestumist on teatud määral võimalik ennetada vältides lähedast kontakti haige inimesega, kasutades haigega kokku puutudes maski, pestes tihti käsi ning vältides silmade, nina ja suu puudutamist. Samuti on oluline üldine immuunsüsteemi tugevana hoidmine – piisav uni, füüsiline aktiivsus, stressi vältimine, piisav vedelike tarbimine, täisväärtuslik toitumine. Haigestudes on gripi leviku tõkestamiseks oluline hoiduda lähedastest kontaktidest teiste inimestega, jääda haiguse ajal töölt või koolist koju, katta aevastades või köhides oma suu ja nina pabertaskurätikuga ning panna see kohe pärast kasutamist prügikasti.

Gripp võib olenevalt inimesest (vanusest, kroonilistest haigustest jm) kulgeda erineva raskusega. Gripi sümptomite leevendamiseks on apteegis saadaval laias valikus käsimüügiravimeid. Gripi viirusvastaseks raviks on spetsiifilised retseptiravimid (Tamiflu), mis takistavad uute viiruste vabanemist emarakust ning seega vähendavad need viiruste kontsentratsiooni veres. Ravimid toimivad nii A kui B-gripiviiruste puhul. Nende preparaatidega tuleb alustada ravi nii kiiresti kui võimalik ning mitte hiljem kui esimese kahe päeva jooksul pärast gripinähtude ilmnemist. Parim effekt haiguse kestuse lühendamise osas saavutatakse, kui ravi algab esimese 12 tunni jooksul sümptomite ilmnemisest.

Rahvatervishoiu vaatenurgast on haigestumise vältimiseks oluliseks sekkumiseks gripivastane vaktsineerimine.  WHO, CDC ja ECDC gripivastase vaktsineerimise soovitused määratlevad sihtrühmi kas vanuse järgi (vanemaealised ja väikelapsed), elu- ja töökorralduse alusel (hooldekodude elanikud ja personal, tervishoiutöötajad) või suurenenud riski tõttu tüsistuste tekkeks (immuunpuudulikkusega ja krooniliste haigustega isikud). Müügiks on litsentseeritud lihasesiseselt manustatavad inaktiveeritud vaktsiinid. Gripiviiruste muutlikkuse tõttu korrigeeritakse vaktsiinide koostist igal aastal vastavalt WHO soovitustele. Vaktsineerimist tuleb igal aastal korrata.

Soovitus vaktsineerida naisi raseduse ajal ning 2 nädalat peale sünnitust anti välja 2009. aastal, kui ringles pandeemiline H1N1- gripp ning selgus, et rasedatel esineb sagedamini gripi raskemat kulgu ning nende risk sattuda tüsistuste tõttu intensiivraviosakonda on tavapopulatsioonist 6,5 korda kõrgem. Füsioloogiliste muutuste tõttu suureneb risk eelkõige teisel ja kolmandal trimestril. Samas esimesel trimestril on grippi haigestumisel risk spontaanseks abordiks ja neuraaltoru arenguhäirete esinemiseks.

Krooniliste haigustega inimestel on võrreldes tavapopulatsiooniga 2 korda suurem tõenäosus vajada gripi tõttu intensiivravi või surra.

Vaktsiinide koostises on inaktiveeritud viirus ning abiained ning neid süstitakse lihasesse. Kõikide vaktsiinide puhul on vastunäidustuseks allergia toimeainete või abiainete vastu, samuti soovitatakse vaktsineerimine edasi lükata palavikuga kulgeva haiguse või ägeda infektsiooni korral.

Vaktsiinide ohutusprofiilid on sarnased ja kõrvaltoimete esinemissagedused ja raskusaste on võrreldavad. Sagedasteks (≥ 1/100 kuni < 1/10) kõrvaltoimeteks on peavalu, higistamine, lihase- ja liigesevalu, palavik, ebamugavustunne, külmavärinad, väsimus, süstekoha reaktsioonid: punetus, turse, valu. Kõik kõrvaltoimed kaovad tavaliselt ilma ravita 1–2 päeva jooksul.

WHO hinnangul on vaktsineerimine kõige efektiivsem gripi ennetamise viis.

Allikas: “Riskirühmade gripivastase vaktsineerimise kulutõhusus”, Võrno T, Maimets M, Lutsar K, Reile R, Stimmer K, Reim M, Kiivet R; Tartu Ülikool. Tervishoiu instituut, 2014 a.

Ajakiri “Perearst”, märts 2018 a.