Peapööritus ehk vertiigo on isiku teadvuses ilmnev, inimest ennast või ümbrust valesti hindav tunnetus, mille käigus tajutakse tegelikkuses mitteesinevat (pöörlemist, kõikumist, vajumist jne). Raskema väljendatuse korral on samal ajal häiritud inimese tasakaal ning sellest tingitud ka kõnnak ning koordinatsioon.
Inimese võime säilitada tasakaalu kujuneb 3 erineva süsteemi tiheda koostöö tulemusel: vestibulaarsüsteem (ehk sisekõrva tasakaaluelund), visuaalsed aistingud (teisisõnu meie nägemine) ja keerulisem somatosensoorne süsteem (üle kogu keha paiknevad retseptorid, mis annavad ajule pidevat infot tugipinna ning keha erinevate segmentide asendist üksteise suhtes). Nimetatud süsteemide koostööd reguleerib ja kontrollib inimaju. Häired ühe või teise eelpool mainitud mehhanismi toimimises võivad põhjustada pearinglust. Õnneks küll võivad need süsteemid teineteist teatud määral täiendada ja kompenseerida üksteise puudujääke. Peaaju on võimeline kohanema meeltest tingitud häretega: näiteks nägemise kaotanud inimesed avastavad sageli, et nende teised aistingud (eriti just kuulmine) paranevad, et korvata ühe meele välja langemist. Ka sisekõrvast tingitud pearingluse korral kohaneb aju uue olukorraga ja aegamööda kaob pearinglus iseenesest.
Laias laastus jaotatakse tasakaaluhäireid süsteemseteks ja mittesüsteemseteks.
Süsteemse tasakaaluhäire ehedaim näide on sisekõrva probleemidest tingitud pearinglus (näiteks otokoonia e kanalolitiaas e närvirakkude kärbumisest tekkinud “tolm” sisekõrva poolringkanalites mis häirib poolringkanalite funktsioneerimist või vestibulaar- ehk tasakaalunärvi põletik). Süsteemse vertiigoga kaasub sageli tugev pearinglus, oksendamine, tugevad tasakaaluhäired; esineb sagedamini ümbruse näiline pöörlemine horisontaaltasapinnas, harvem haige enese pöörlemine või kõikumine.
Mittesüsteemset tasakaaluhäiret võib pigem kirjeldada “purjustunde” või kõikumise/ebakindlustundena, mil kaasub mõõdukas iiveldus ilma oksendamiseta. Tsentraalse päritoluga (ehk kesknärvisüsteemi probleemidest tingitud) vertiigo on valdavalt mittesüsteemne ja selle korral esinevad ka muud neuroloogilised sümptomid ning iiveldus ja oksendamine tavaliselt puuduvad.


85% ägedalt tekkinud pearingluse põhjuseks on sisekõrva funktsiooni häire ning ülejäänud 15% kesknärvisüsteemi probleemist tingituna.
Teine rühm inimesi (sageli just eakamad inimesed) on hädas pideva, kroonilise tasakaaluhäire ja pearinglusega. Selle seisundi põhjuseks on kõige sagedamini kesknärvisüsteemis toimunud degeneratiivset laadi muutused e multiipelne somatosensoorne defitsiit (ehk presbyastaxia) või nn foobiline asendivertiigo. Tasakaalu krooniliste häirete kujunemisel on oluline osa somatosensoorseid impulsse vahendavate närvielementide degeneratsioonil, mis on vananemise paratamatu kaasnähtus, kuid mille avaldused ja kompensatsiooniaste erinevad indiviiditi märkimisväärselt. Uuringud on näidanud, et võrreldes 25. eluaastaga on 75-aastase terve inimese käte vibratsioonitundlikkus vähenenud ligikaudu 40%, jalgades koguni 60%. Just selle tõttu kohanevad vanemaealised inimesed halvemini keha asendite muutustega ning peavad sageli järsemal kehaasendi vahetusel otsima tuge mööblilt või seinalt. Sellele lisaks toimuvad sarnased muutused ka peaajus: närvirakkude arv väheneb, ning seetõttu ei ole aju võimeline enam nii hästi töötlema ja analüüsima mujalt kehast saadud signaale – kujunevad tasakaaluhäired, mis on enam väljendunud näiteks hämaras ruumis kõndides. Tasakaaluhäired võivad olla ka varasemas elus läbi tehtud ajutrauma või vigastuse tagajärg. Vertiigo võib kaasneda ka teatud tüüpi migreenidega ning närvisüsteemi degeneratiivsete haigustega nagu sclerosis multiplex, samuti teatud epilepsia vormid.
Täpse diagnoosi saamiseks tuleks pöörduda arsti vastuvõtule.

Ohusümptomid, mille korral tuleks pöörduda EMOsse või kutsuda kiirabi:

Kui teil tekib järsku pearinglus ning sellega kaasub vähemalt 2 järgnevat sümptomit, siis tuleks kiiremas korras pöörduda haiglasse:

  • nägemishäired (mööduv pimedus, vaateväljade piiratus, kahelinägemine)
  • kõnehäire
  • mäluhäire
  • neelamishäire
  • tuimus näos või teises kehaosas
  • käte või jalgade nõrkus

Ravi:
Ravimeetodid olenevad paljuski pearingluse põhjustest.
Sageli on ravi mitmekomponendiline – see tähendab, et ei piisa alati ainult ravimite võtmisest, vaid tuleb lisaks tegeleda ka füsioteraapiaga, mis seisneb peaaju ja sisekõrva tasakaaluorgani “treenimises” – viimast peetakse tegelikult ka esmatähtsaks ravivalikuks, kuna tasakaal on vaatamata vanusele arendatav. Vanemas eas on oluline ka tasakaaluhäirega kohanemine: soovitus tõusta aeglaselt, kasutada vajaduse korral tugesid ning teha spetsiaalseid tasakaaluharjutusi. Soodsalt mõjub jalgrattasõit, tantsimine ja suusatamine. Ka ägedalt tekkinud ning lühiajaliselt kestnud pearingluse ataki korral on oluline võimalikult varajane füsioteraapiaga alustamine, sest kestev voodirahu ei soodusta antud häire korral tervistumist.
Ravimitest kasutatakse kõige enam peapöörituse sümptomite leevendamiseks nn vestibulosupressante ehk “pearingluse allasurujaid” (Betaserc, Vertimed, Stugeron, uuem preparaat Arlevert). Haiguse ägedas faasis on sageli abi iivelduse vastasest ravimist (Cerucal), kaasuva ärevuse korral ka rahustist. Krooniline peapööritus ja tasakaaluhäired on tihti seotud depressiooniga: sellisel juhul on näidustatud ka antidepressantide kasutamine.

Kasutatud materjalid: Kaasik, A-E: “Tasakaaluhäirega patsient arsti vastuvõtul”. Eesti Arst 2006

LISAD:

  1. Soovitused vertiigo all kannatavatele inimestele. SOOVITUSED
  2. Harjutused pearingluse all kannatavale inimesele. HARJUTUSED
  3. Harjutused pearinglusega kohanemiseks ja sümptomite leevendamiseks. HARJUTUSED