Inimese papilloomviirusel (Human Papilloma Virus ehk HPV´l) ei ole kahjuks mingit seost “papist loomaga” nagu selle artikli pealkirjast võiks esialgu eeldada, küll aga on olemas kindel seos vähiga. Emakakaelavähk ehk -kartsinoom on üks väheseid halvaloomulisi kasvajaid, mille tekkepõhjus on täpselt teada – nakatumine papilloomviirusega.
Vaatamata tänapäeva meditsiini arengutele, on Eestis suurenenud haigestumus emakakaelavähki, olles üks kõrgemaid Põhjamaades ning kogu Euroopas (kõrgem haigestumine on registreeritud vaid Leedus). 100 000 naise kohta haigestub Eestis 19,9 naist emakakaela vähki; igal aastal diagnoositaks Eestis keskmiselt 200 uut emakakaelavähi juhtu. Maailmas on vastav number 500 000 ning igal aastal sureb maailmas sellesse haigusesse 200 000 naist.

HPV-sid on teada üle 100 erineva tüübi. On tõestatud, et 80% inimestest nakatub papilloomviirusega vähemalt kord oma elu jooksul. HPV levib eelkõige seksuaalvahekorra, aga ka intiimse puudutuse käigus. Suurem osa papilloomiviiruse tüüpidest põhjustab healoomulisi muutusi nahal (nt soolatüükaid) ja limaskestadel (nt teravad kondüloomid). Vähesed papilloomiviiruse tüübid võivad põhjustada pahaloomuliste kasvajate teket genitaalpiirkonnas (nt emakakaela-, häbeme- ja tupe-, päraku, peenisevähk ja vähieelsed seisundid) ning suuõõnes (nt suu- ja neeluvähk). Vähiriski alusel jaotatakse inimese papilloomiviiruse tüübid alljärgnevalt: kõrge riski tüübid: 16, 18, 45, 31, 33, 52, 58, 35, 59, 56, 51, 39; piiratud vähki tekitava toimega tüübid: 68, 73; madala riski tüübid: 6, 11, 26, 40, 42, 43.
Peale nakatumist elab viirus inimkehas kaebuseid tekitamata pikemat aega. Sageli hävitab inimorganismi immuunsüsteem “vaikse sissetungija” mõne kuu või aasta jooksul. Osadel inimestel aga jääb HPV organismis püsima ning tekitab haiguse. Eelpool mainitud “kõrge riski tüüpidest” võib inimorganismis areneda vähk. Protsess on pikaajaline: keskmiselt areneb vähk 20 aasta jooksul peale nakatumist.

Elu on tõesti “suur loterii”: milliste HPV viiruse tüüpidega inimene oma elu jooksul nakatub ning kas selle tagajärjel areneb süütu soolatüügas või emakakaela vähk, oleneb tõesti paljudest asjaoludest. Nakatumine võib vabalt toimuda ka kõige esimese seksuaalkontakti käigus ja isegi kondoomi kasutamine ei pruugi nakatumise eest täielikult kaitsta.

Mis tegurid soodustavad HPV-ga nakatumist?
Ainuüksi viiruse olemasolu organismis ei tähenda seda, et inimene haigetsub vähki. On tegureid, mis lisaks HPV-le soodustavad raske haiguse teket. Nendeks on varajane seksuaalelu algus, suur seksuaalpartnerite arv, suitsetamine, immuunpuudulikkus (nt HIV), pikaajaline hormonaalsete kontratseptiivide kasutamine, sugulisel teel levivate haiguste kaasnakkus (nt klamüdioos, genitaalherpes).

Kuidas kaitsta end HPV eest?

Hoiduda juhuslikest seksuaalvahekordadest.

Kasutada kondoomi.

Mitte suitsetada.

Kontrollida regulaarselt oma tervist. Eelkõige külastada günekoloogi regulaarselt ja lasta teha Pap testil põhinevat sõeluuringut.

Vaktsineerimine. Alates 2018 aastast on Eesti Riiklikusse immuniseerimiskavasse lisatud HPV vastane vaktsiin. Riikliku immuniseerimiskava alusel vaktsineeritakse noori tüdrukuid eeldatavalt enne seksuaalelu algust vanuses 12-14 aastat. Uuringutega on näidatud, et noorte tüdrukute vaktsineerimisel on kaitse haiguse vastu kõige tugevam. Vaktsineerida võib loomulikult ka täiskasvanud naisi, kuid sellisel juhul on vaktsiini efektiivsus väiksem.
HPV-vaktsiin on lisatud vaktsineerimisprogammi paljudes riikides, sh USA, Kanada, Austraalia, valdav osa ELi liikmetest jpt. Näiteks Austraalias lisati see vaktsineerimiskavasse 2007. aastal ja juba kolm aastat pärast seda tehtud analüüsid, milles võrreldi vaktsineeritud vanuserühmi nendega, keda vaktsineeritud ei ole, näitasid olulist langustendentsi rakuliste muutuste (düsplaasia) esinemises emakakaelas.
Sotsiaalmnisteeriumi otsus lülitada HPV vastane vaktsineerimine riiklikusse immuniseerimiskavasse leidis sotsiaalmeedias elavat vastukaja. Vaktsineerimisvastased isikud on külvanud inimestesse üleüldist hirmu ja ärevust, et vaktsiini väidetavad kõrvaltoimed on palju ohtlikumaid kui haigus ise (emakakaelavähk!), mille tõttu nii mõnigi lapsevanem on loobunud oma lapse vaktsineerimisest.
Emotsionaalselt laetud lood HPV või mõne muu vaktsiini kasutamisel tekkinud rasketest kõrvaltoimetest ringlevad meedias pidevalt, kuid need väited pärinevad tavaliselt üksikjuhtumitest, kus mingi haigus on küll tekkinud pärast vaktsineerimist, kuid seos põhjuse ja tagajärje vahel on jäänud tõendamata. Samamoodi võiks väita, et HPV-vaktsiin põhjustab hilisemas elus hallipäisust. Säärased lood on paljude jaoks oma traagilisuses kuivast teadusartiklist põnevam lugemine, mis kulutulena jagamiste ja meeldimiste kaudu suhtlusmeedias levivad, kuid alati tasub suhtuda allikasse kriitiliselt. Pahatihti on tegu väljamõeldud lugudega, üksikjuhtudega või hoopistükkis religioossete organisatsioonide või alternatiivravipreparaate müüvate ettevõtete rahastatud reklaamiga.

Mida siis tegelikult karta vaktsineerimisel HPV vaktsiiniga (Gardasil 9).
Kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks, on süstekoha punetus ja turse. Aeg- ajalt võib tekkida süstekohale veritsus ja kihelus. On kirjeldatud ka üldiseid sümptomeid nagu kerge palavik, väsimus, lihasvalu, peavalu, kõhutegevuse häired. Kas see on ohtlik? Ei ole. Eelpool mainitud kõrvalnähud taanduvad spontaanselt mõne päeva jooksul.
Kas vaktsineerimise tagajärjel võib hoopis haigestuda emakakaela vähki? Ei või, kuna vaktsiin on inaktiveeritud, see tähendab, et selles ei ole viiruse DNA-d, mis võiks tekitada haiguse. Ei põhjusta vaktsiin ka kohe kindlasti naiste viljatust.
Sarnaselt ka kõigile teistele Eestis kasutatavatele vaktsiinidele ei sisalda HPV vastased vaktsiinid raskmetalle (elavhõbedat).
Vaktsineerimise järgselt on teateid ka posturaalsest ortostaatilisest tahhükardia sündroomist (POTS) ehk kui pikaliolekust püstiasendisse tõustes kiireneb südame löögisagedus ja komplekssest regionaalsest valu sündroomist (Complex regional pain syndrome – CRPS), kuid uuringud ei näita põhjuslikku seost HPV vaktsiini ja nende sündroomide vahel. Mõlema sündroomi sümptomid kattuvad teiste seisunditega, muutes diagnoosimise raskeks nii üldpopulatsioonis kui ka vaktsineeritute hulgas. POTSi (mida samuti võib esineda viirusinfektsioonide järgselt) ja CRPSi tavapärane esinemissagedus 10–19-aastasel tüdrukute ja noortel naiste üldpopulatsioonis on ligikaudu 150 juhtu 1 miljoni kohta aastas.

Vaktsineerimisel Gardasil 9 vaktsiiniga on haruharva kirjeldatud siiski ka tõsisemaid kõrvaltoimeid:

tugevat allergilist reaktsiooni (anafülaksiat) -> 2,6 juhtu/100 000 vaktsiini doosi kohta.

Guillan Barre sündroomi (ehk GBS: neuroloogiline haigus millega haigel ilmnevad nt lihasnõrkus ja halvatus) -> 1-2 juhtu/100 000 kohta. Selles osas on tehtud uuringud Taanis, USAs ja UKs (uuringutes hinnati üle 70 miljoni annuse andmeid) ning teaduskirjanduses avaldatud uuringute andmete hindamine näitasid, et pärast vaktsiini annuse manustamist GBS risk ei suurene ning põhjuslikku seost HPV vaktsiini manustamisega siiski ei leitud. Nii UK kui USA andmetel on GBSi tekkerisk populatsioonis väiksem kui 1 juht 1 miljoni annuse kohta. Guillaini-Barré sündroomile eelneb sageli viirusinfektsioon, samuti võib see tekkida operatsioonijärgselt.

Kui kõrvutada neid numbreid üleüldise emakakaela vähki haigestumise riskiga Eestis käesoleval ajal, siis on vaktsiini kasu ilmselge: risk haigestuda vähki on kordades suurem (ligi 10 korda!), kui saada vaktsineerimise tüsistusena mõni tõsisem kõrvaltoime.

Allikad: Nygård, M; Orumaa, M: “Oluliselt suurenenud haigestumus emakakaelavähki Eestis perioodil 1998–2008”, Eesti Arst;
Eesti Loodus: “Kuri ja salapärane papilloomiviirus” artiklid EL 12/2002
Laius, O “Kas HPV vaktsiini vastaste hirmujutud terviseohtudest vastavad tõele?”
https://www.vaktsineeri.ee/hpv-inimese-papilloomiviirus-0